Käime pinda

Täna helistas Elisa. Nad ikka kuskil iga poole aasta tagant helistavad ja tunnevad huvi minu toreda isiksuse vastu. Minu “ma ei soovi midagi osta-müüa-vahetada” lausele nad ei reageeri. No igal juhul ma toru kunagi päris hargile ka ei viska ja vastan lihtsalt monotoonse häälega kõikidele küsimustele, ise mõeldes üldse muid asju. Täna ka läks mõte oma rada pidi ja siis üks hetk ei suutnud ma meenutada, kellega räägin, kas Elisa, Tele2, Starmani või mõne muu teenusepakkujaga. Mingi aeg tulid küsimused, kuidas ma pakutava teenusega rahul olen ja siis mõtlesin, et aa, ma räägin Teliaga. Nad ükskord helistasid ka, et küsida kuidas mul digiboks ja ruuter töötavad ja kas olen teenusega rahul. Siis aga kõlas teiselt poolt toru jutt, et neil on ikka kõik palju parem ja ma peaks nendega liituma. Lõpuks sain aru, et ikka vana hea Elisa helistab. Tahtsin juba nähvata, et kaua võib helistada ja miks näiteks Telia kunagi niimoodi pinda ei käi. Õnneks tuli viimasel hetkel meelde, et Telia on ka mu mobiilsideoperaator ja ilmselt sellepärast nad ei huiagi mind. Võimalik, et nad tegelikult käivad inimestel öösiti magamistoa akna all trumme löömas ja igasuguseid hulluseid korraldamas ning enne ära ei lähe, kui liitud. I will never know. Aga müts maha Elisa ees, et nad suudavad endale leida sellised töötajad, kes lihtsalt mitte kunagi alla ei anna ja kasutavad strateegiat inimesetele nii kaua ajudele käia, kuni need vaesekesed on nõus viimastele peale maksma, et neid rahule jäetaks ehk siis liituvad nendega.