Wednesday, December 16, 2015

Bussisõit

Kuna ma ei oma isiklikku mashinat, siis üldjuhul pean tööl bussiga käima ja päevast päeva taluma palju asju.

Ma vihkan, kui keegi bussis mu lähedal köhib. Ma tavaliselt hoian nii kaua hinge kinni kuni arvan, et olen hullemast pääsenud, olles millegi pärast veendunud, et selline teguviis päästab mu elu. Täna aga köhatasin ma ise imepisikese köhatuse ja loomulikult katsin suu peopesaga nagu peab. Sellest hoolimata vaatas minu kõrval olev vanaproua mind sellise pilguga, et ta on surmkindel, et mul on lahtine tuberkuloos. Suurest ehmatusest ja hirmust, et tal on õigus, hakkasin veel rohkem köhima.

Ma üldse ei salli, kui buss on rahvast täis ja inimesed istuvad vahekäigu poolsele istmele, jättes aknaaluse koha tühjaks. Miks??? Kas sa kardad, et äkki keegi tahab veel istuda?? Või istuvad küll akna alla, aga kuna nende käekotil oli nii mega fucking raske tööpäev, siis istub see sama ennast täis käekott kõrval istmel ja ilmselt vabatahtlikult teistele istet ei paku.

Mõnikord ma istun ka vahekäigu poolsele istmele ja jätan aknaaluse tühjaks. See on tavaliselt siis, kui näiteks päike paistab täpselt silmaauku ja buss on tühi või kui aknaalune iste on eriti rõvedalt must ja buss on tühi. Mõnikord istun ka ilma erilise põhjuseta vahekäigu poole, jättes aknaaluse tühjaks, kui buss on tühi. Viimase variandi puhul, aga nihutan end alati kohe, kui näen, et peatuses tuleb palju rahvast peale. Paar korda on aga olnud, et istun vahekäigu pool ja aknaalune iste on räigelt must. Ja kui keegi läheneb, siis ma alati satun paanikasse, mida teha, kas pakkuda kaasreisijale s*tast istet või tõusta püsti ja pakkuda enda istet, lastes teisel arvata, et mulle ei kõlba tema kõrval istuda. Kuna ma siiski olen viisakas inimene, siis pole raske arvata, et ülejäänud tee, istun ma s*tase tooli peal.

Mulle meeldib vahel ilgelt haiget muusikat kuulata. Aga salaja loomulikult. Üldjuhul bussi minnes keeran muusika nagunii veidi vaiksemaks, aga paranoiline nagu ma olen, testin enne alati mingi normaalse looga, et ega teised ei kuule, mis lugu kuulan ja kui buss seisab foori taga või peatuses ja mootorimüra parasjagu pole nii kõva, siis igaks juhuks hoian lugu pausi peal. Üldjuhul muidu mind väga hullult ei häiri, kui keegi kuulab muusikat nii, et läbi tema kõrvaklappide on kuulda, mis lugu on. Kui aga keegi ilma kõrvaklappideta bussis mingit rõvedat muusikat kuulab, arvates, et on bussi põhi-DJ Vova, kelle lugusid kõik kuulda soovivad, siis mul on küll bitch please! sa pole siin ainuke Vova ja keeran oma loo põhja

Siis mulle meeldib, kui buss on täis ja keegi iga natukese aja tagant hõõrub või taob oma selja-või õlakotiga vastu mind. Ma saan aru, et ta ei saa aru, et ta seda teeb. Aga isegi kui ma olen viisakas ja kannatan vaikides ja üritan ise kuidagi mitte pihta saada, siis see ei tähenda, et ma ei tahaks sellele tondile selle sama kotiga korralikult piki molli kütta. Õnneks ma olen väike ja nunnu ja keegi ei kahtlusta, mis mul tegelikult mõtteis on ja mida asjadest arvan.

Ja siis on need, kes su kõrval istudes alati midagi meeleheitlikult kotist otsivad ja oma küünarnukiga su ribide vahele trügivad. Üleüldse mulle ei meeldi, kui kellegi külg puutub minu vastu. Ma tavaliselt teen ennast imepisikeseks ja litsun end vastu bussi seina, et jumala eest, keegi mulle vastu ei puutuks. Miks kõik ei võiks olla sellised nagu mina? Bussisõit oleks palju toredam!

No comments:

Post a Comment