Friday, November 20, 2015

Süüa on ju hea

Ükskord mõtlesime tuttavatega, et meie, eestlaste jaoks on söök ikka üks püha asi. Näiteks meid on õpetatud, et toitu ei jäeta taldrikule ja toitu ei visata ära ja midagi ei tohi alles jääda ja midagi ei tohi, hoidku jumal, raisku lasta minna. Selline kasvatus mulle iseenesest meeldib, aga mina isiklikult lähen vahel üle piiri ka. Näiteks leiba ja saia ma hoian nii kaua, kuni hallituse märke pole (üle kahe nädala külmkapis seisnud leiba pole mul mingi ületus süüa). Piima võin ka vabalt kohvi peale panna seni, kuni see kohvitassis tükki ei lähe. On juhtunud, et ka viis päeva parim enne ületanud piim ei lähe tükki ja joon rahuliku südamega (tegelikult siiski samal ajal väga muretsedes iga korina peale kõhus). Ei teagi, kas see on kasvatusest, sest ei mäleta küll, et lapsepõlves oleks keegi mind sundinud aegunud toitu sööma, või siis lihtsalt laiskusest poodi minna. Go figure!

Igal juhul, jutt läks selliste söögikohtade peale, kus on see, et maksad mingi summa ja siis sööd palju jaksad. Mujal maailmas on see väga levinud, aga jõudsime arusaamisele, et Eestisse sellist kohta ei saaks teha, kuna eestlased lihtsalt sööksid ennast surnuks..tõenäoliselt..kindlalt ei saa väita, aga ilmselt siiski..mina vähemalt küll.. Teine variant on sellised söögikohad, kus maksad toidu eest nii palju, kui sa arvad, et see väärt oleks. Tellid uhke vutiprae ja siis arvet makstes paned 2 eurtsi lauale, ütled: “Tagasi pole vaja!” ja kõnnid rahulolevalt minema.

No comments:

Post a Comment